Pidustustega meenutatakse jumalaime sündmust, mis leidis aset aastal 165 e.m.a, kui juudid vallutasid tagasi Jeruusalemma Templi. Kuna pühakoda oli rüüstatud ja rüvetatud, oli vaja see puhastada ja pühitseda. Rituaalse tegevuse jaoks oli tarvis süüdata menoraa, kuid õli oli liiga vähe. Lamp süüdati ning jäädi ootama õli valmimist. Siis juhtuski jumalaime, sest uue õli valmimine võttis aega kaheksa päeva ja just nii kaua pidaski vastu väike kogus õli. Hannuka imeks peetakse ka seda, et väike hulk võitlejaid saavutas võidu võimsa, hästivarustatud armee üle.

Juudi lapsed valmistavad pühade puhuks tihti keraamilisi või papjeemašeest menoraasid või svivun’e ehk dreideleid (vurre). Kõik juudid organiseerivad Hannuka ajal seltskondlikke kokkusaamisi, tervitades üksteist sõnadega Hag Sameah, mis tähendab rõõmsaid pühi, võtavad napsu, vahetavad kinke või annetavad raha ja laulavad laule.

Hannuka ajal söövad juudid õlis küpsetatud toite, et meenutada lampi, mis aina edasi põles. Esimesel õhtul esitatakse Šehehajanu (õnnistus- ja tänupalve) ja igal õhtul lausutakse küünalde kohal õnnistus.

Kartulilatked, krõbedad pannkoogid, mida aškenazid naudivad, on pärit Ida-Euroopast. Need on suhteliselt hiljutised, kuna kartuleid ei toodud Uuest Maailmast kuni 16. sajandini. Vaid mõned suupisted kutsuvad nii palju mälestusi esile, kui need krõbedad pruunid kartulipannkoogid, eriti kui oled neid süües üles kasvanud.

Sefaradi juutidel on teistsugused Hannuka kombed: pärslased söövad ussikujulisi siirupimaiustusi, mida kutsutakse zelebis’eks; iisraellased naudivad sufganijot’e, moosiga täidetud sõõrikuid, ja Kreeka juudid söövad loukomades’t, maitsvaid õhulisi tainapalle, mis on kuldseks praetud ja mette kastetud. Öeldakse, et need magusad pallid on väga sarnased sellega, mida makabeid oleks söönud.

Hannuka on rõõmus ja õnnelik püha. Tõepoolest, seadusekoodeks Šulhan Aruh keelab sellel ajal leinamise ja paastumise ning julgustab lõbutsema ja pidustusi nautima.