Hea sõber!


Aegu tagasi Tel Avivis suundusin Šlomo promenaadile Vahemere äärde jalutama, päevitama, ujuma ja niisama rahvast vaatama.

Minu teekond viis mind mööda väikeseid tänavaid, millesse olid pikitud pisikesed kohvikud, restoranid ja söögipeatused. 

Ümbruskond lõhnas, lõhnas isuäratavalt, maagiliselt, kutsuvalt, paitavalt, veidi idamaiselt. Loomulikult ei saanud ma vastu puigelda ega tahtnudki.

Üks hetk leidsin ennast vanema härra Davidi kohvikus ühes käes bagel ja teises käes värskelt pressitud granaatõunamahl. Teisel hetkel leidsin ennast söögipeatuses noortelt poistelt tellimas falafelit hunniku lisanditega. Siis paelus mind toidukaart viinamarjaväätidesse mässunud klassikaliselt valge kahekorruselise maja puituksel...
Jalutasin, nautisin rahulolevaid, jutukaid ja meeldivaid inimesi. 

Just sellelt tänavalt sai alguse minu rännak juudi toidu maailma.